Kilde hobuste entsüklopeediast

[Kristi]

Nagu kõik teavad, kukkust hobuste entsüklopeedia armetult läbi ja hobuseinimesed said nalja nabani. Mõningaid kilde:
*Lipitsa hobusel asub saba otse keset tagumikku.
*Hobuste karussell ehk sõtkeveski
*Tõusev kolmik ehk kolmiktara.
*Kas keegi selgitaks mulle, mis on 158 lehel "rida üleminekuid". Mida seal on mõeldud? Jalavahetusi?

Need olid esimesed, mis kohe meelde tulid. Lisaks oli seal segi aetud piltide allkirju jpm sellist.

[ArmasAnka]

Viimase kohta arvan üleminekute all mõeldi et sammult traavile, sammult galopile, traavilt seisule , seisult traavile jm selliseid .

[Kristi]

Tsiteerin:
"Rida üleminekuid ühelt liikumiselt ja kiiruselt teisele sooritatakse kõrgema astme koolisõiduprogrammides. Seda võib teha iga neljanda, kolmanda, teise või isegi iga esimese sammu järel. Selliste katsete sooritamiseks peavad hobusel olema vetruvad sammud, sest see annab rohkem aega lennufaasis üleminekute sooritamiseks ja jalgade vahetamiseks.
Väikese Auhinna ehk St. Grand Prix võistlustel nõutakse üleminekut igal kolmandal sammul, Suure Auhinna(Grand Prix) võistlustel aga on viieteistkümnest üleminekust koosnev seeeria ja muutus nõutav igal teisel sammul."


Ehk on kah, aga minu jaoks on see teks täiesti segane. Lugesin mitu korda läbi ja nuputasin, et ei tea millest nad küll räägivad...

[ArmasAnka]

Jahm, segane on see tekst küll . Räägib nagu üleminekutsest, nagu mina arusain ja siis jalavahetusest, oeh..

[Hobu]

*Lipitsa hobusel asub saba otse keset tagumikku.
.

No selle peale tasub küll aega naermiseks võtta.

[Valeria]

pole just parim , aga elab üle. NEed üritavad olla hobuste taguotsad.

[Kristi]

Hehee! Mul nii hea fantaasia pole.

Raigo Kollomi arvamus Hobuste entslükopeediast.

Kas keegi suudab ära arvata, mida tähendavad sellised mõistatuslikud väljendid, nagu “Hobuste proovilepanek ehk takistussõidu kolmevõistlus”, “Mustavalgetel hobustel esinevad valged laigud ja veel üks mustast erinev värvus”, “Tagajalgade põlveliigesed asetsevad sääreluu ja pöia vahel”. Esimene inimene, kellelt neid mõistatusi küsisin, küsis vastu: “Kes see loll nii ütles?”
See pole aga lapse lalin ega teadvuseta sonimine, vaid 229.- kr. eest müügil olev raamat, mille pealkiri peaks andma lootust uuele tasemele meie hobusekasvatuse ja ratsaspordi oskuskeeles ning erialases hariduses. “Hobuste entsüklopeediat” meil ju seni polnud, aga vaja oleks.

Meie ees on Josee Hermseni “Hobuste entsüklopeedia” tõlge, hea näide, kuidas kirjastusel “Sinisukk” on enam- vähem kõik, mis ühe raamatu tegemisel võib halvasti minna, nii ka läinud.
Juba originaali valik on vaieldav. Interneti- kommentaarides on selle küllalt levinud ja tõlgitud teose voorusteks nimetatud odavust ja arusaadavust lastelegi. Võib ju hinnata heaks kavatsuseks autori taotlust võimalikult kõike hobuste kohta käivat kajastada, selles osas on lääneratsutamise ja rakendispordi käsitlus eesti keeles tõesti esimene ja tundub korralik. Aga need on meie jaoks marginaalsed alad, hobuspordi põhialade või hobusekasvatuse kohta ei saa vähegi tõsisem huviline midagi uut teada ja võib hoopis senistes teadmistes kahtlema hakata – ei tea näiteks enam, kus on kand või põlv jne.

Aga olgu, hollandlanna Josee Hermsen ei pretendeerigi põhjalikkusele ega originaalsusele, ja sellisel asjaarmastajast kõiketeadja seletusel teistele omataolistele võib oma koht olla seal, kus igasugust erialakirjandust on külluses. Kuid juba originaali toimetamine ei ole parimate hulgast ja 1998.a. ingliskeelses väljaandes on mõned veidrad vead, mida eestikeelses väljaandes on muidugi korratud: kohe esimestel fotodel on kaks erinevat hobust, üks must ja teine raudjas, mõlemad nimetatud mustadeks araaablasteks (black Arab), liikumatult seisva hobuse pildiallkiri on “araablase graatsiline liikumine”, soojaverelise hobuse näitena esitatud hobune on pildil ilmselt poola konik (see võib olla juba autori viga) jms.

Eestikeelse väljaande toimetamine on aga lausa kuritegelik lohakus. On käitutud nagu kuskil 19. sajandil, kui eestikeelset oskuskeelt igal alal alles loodi. Ometi on meil see hobustega seonduva kohta juba ammu rahvalikus kõnepruugiski olemas ja vaikimisi ühtlustatudki, võttes hobusekasvatuse ja ratsaspordi terminoloogia aluseks Harri Mauringu teose “Hobusekasvatus ja ratsasport”, ning keegi ei ole seda seni vaidlustanud. Ilmselt ei ole ükski seda terminoloogiat tundev, isegi üldse alaga natukenegi kokku puutunud inimene seda tõlget enne trükkiminekut lugenud, kuigi konsultant on impressumis nimetatud. Keegi neist ei saaks sellega leppida, kuidas tõlkija on loobunud tarvitamast väljakujunenud termineid, ei saa aru keerulisemate lausete mõttest, kasutab sõna- sõnalist mõtet moonutavat tõlget.

Nii tehakse ka väga lihtsate mõistete edasiandmisel: küliskäik on tõlkes järsku sammukäik, küliskäija sammuhobune, hobuse tagaots tagaveerandid (sellise sõna- sõnalise tõlke jaoks kõlbaks sõnaraamatust ka tagakvartal või tagakorter), liigendiga suulised e. trenselsuulised (viimane on meile saksa keelest tulnud ja juurdunud) on tõlgitud pulksuulised (hoopis teine suulise tüüp), takistus tõusev kolmik on järsku kolmiktara, püstrist on käärtõke, prei on mudapalavik, ristgalopp on koordineerimata galopp jne. jne.

Spetsiifilisema teksti juures tehakse muidugi hullemaid vigu. Hobuse välimiku kirjeldusest saab välja lugeda ainult tõlkija võhiklikkust ja ei midagi muud. Lisaks juba toodud näidetele on eksterjööri joonisel õlanukk tõlgitud õlavarreks, puusanukk puusaliigeseks, päkk tallaks, ingl. fetlock (sõrgatsiliiges) on tõlkijal kannaliiges, joonisel näidatakse aga hoopis randmeliigest (see on juba originaali viga, aga vähemalt konsultant peaks seda märkama). Rääkimata siis, kuidas kannaliigestest on saanud tagajalgade põlveliigesed.

Hobuse värvused on ka originaali autoril segi läinud: hobune, kelle lakk ja saba on ühevärvilised pruunid, on tal kõrb, ja keegi pole seda parandanud raudjaks. Tõlkija on omalt poolt tõlkinud brown (tumekõrb) raudjaks, kuigi joonisel on lakk ja saba selgelt tumedamad. Dun on seni eesti keeles olnud võik, tõlkija on pidanud paremaks öelda hallkõrb. Ja autori joonisel on seda värvust hobuse lakk ja saba kerest heledamad! Lihtsam lohakus on, kuidas joonise seletuses öeldakse kimmelpunane, fotol aga punakimmel, autoril mõlemad red roan.

Ja kui taheti meelde tuletada vanu termineid märgiste kohta – sukad ja sokid, oleks tulnud ära märkida, et ametlikes dokumentides ei tohi neid kasutada juba ammu ei inglise ega eesti keeles.
Mitte ainult meie ala spetsiifilisi termineid ei ole solgitud, ka üldisemast sporditerminoloogiast minnakse ülbelt üle või mööda: õhulend e. õhulennu faas on tõlkijal õhus olemine ja isegi “hetkeline õhusrippumise moment” (moment of suspension), äratõuge on maast kerkimine, ka võiks teada, et võimlemisharjutused on midagi spetsiaalsemat kui tõlkija kasutatud kehalised harjutused.

Ingliskeelsest tekstist ei ole alati püütudki aru saada. Võiks ju teada et Charlemagne oli Karl Suur, ja kui “stud” tähendab nii karja, tõugu kui täkku, ei tohiks kirjutada, et Friedrich Wilhelm I aretas trakeeni tõu, kui ta tegelikult asutas vaid kasvanduse.

Et sellise üldkultuurilise taseme puhul eksitakse väga spetsiifilistes asjades, on juba andestatav, paljutki oleks pidanud ju küsima mitte ainult ühelt, vaid mitmelt konsultandilt. Veterinaaria on näiteks eriala, mille kohta oleks viisakas paluda abi mõnelt veterinaarilt (naljakamad vead, nagu künahaukamise “uus termin” sõime närimine või õhuneelamise asemel õhu sisseimemine, hakkavad muidugi igaühele silma). Lääneratsutamist ja rakendisporti ei hakanud ma üle vaatamagi, kuna ei tunne neid alasid. Aga siiski: joonisel hobuse rakmetest on sedelgast järsku saanud sadul, kuigi sellel asuv rõngas on ikka sedelgarõngas.
Mõned mõisted oleks tulnud ära seletada, sest näiteks ingl. near- side ja offside otsetõlge loob absurdsed väljendid, nagu “ratsutamine raja välimisel küljel” (sõit vasakule). Meil ei ole ka vahetegemist stallion- colt ja mare- filly vahel alates 4. eluaastast vms.

Pole aga halba ilma heata. Oleme saanud suurepärase õppevahendi hobusekasvatuse või ratsutamise süvendatud õppimiseks. Õppejõud võiksid anda üliõpilastele sellest raamatust huvitavaid ülesandeid: leida mõni lehekülg, kus pole ühtegi sisulist ega keelelist viga (mina ei leidnud esimesel lehitsemisel ühtegi sellist lehekülge), võistelda, kes leiab 30 minutiga rohkem vigu, parandada (uuesti tõlkida) mõni lõik või peatükk vms. Aga kõlbab ka omapead eneseharimiseks. Nii et ostke ruttu see haltuurashedöövr, enne kui kellelgi häbi hakkab ja see müügilt ära korjatakse.

Raigo Kollom

[Sponsored content]